Hirmud

Oma hirmudele vastuhakk, nendest üle olemine. Väga raske ühe jaoks, teisele täiesti ükstapuha. Peab olema ikka ääretult vapper, et oma kõige kardetavamale minale otsa vaadata julgeda. Kas ma julgen endale kõva häälega välja öelda selle, mis ma enast arvan? Ei malda nagu väga järgi ka proovida, juba see mõte hirmutab, et kui ma asja ikka korralikult käsile võtan, siis mis sealt tulla võib. Mis ma TEGELIKULT endast arvan?

Äkki teeks sellest hoopis oma bakatöö?

See, mida igaüks ei tunnegi.

Väga halb tunne on midagi nii väga ihaleda, aga see miski ei tule ega tule enne teatud kuupäeva. Mine peast lolliks noh. Ei saa enam rahulikult ei istuda, astuda, süüa, hingata, ja kõige jubedam - eksamitele õppimisele keskenduda. No neetud noh!

Alguses pole väga hullugi, kui on teadmine, et see kauaoodatud päev alles kahe kuu pärast tuleb, aga kui see päev vaid nädala kaugusel on, siis hakkavad pihud sügelema nagu onu Robertil raha järele, Miki Hiirest. Ja enam ei lõppe suguelus ära. Enne kui see päev käes on.

Kui see päev lõpuks saabub, siis pole emotsioonidel ei otsa ega äärt. Närveldamine ja ootusärevus ja mis kõik 25 tunnet veel ühekorraga ajju hormoone pritsivad. Kui see miski saabub, siis pole enam head nahka oodata - tõenäoliselt saab pikema jututa nutu peale juba esimesest silmavaatest. Suurest rõõmust ja õnnest.

Tegelikult on küsimus selles - kuidas end keskendununa hoida? No EI saa ju kui pea on paksult armastust täis ja mõte tahab alalõpmata teise riiki rännata.

Siiani on kool vähemalt okeilt läinud. Valuvaigisteid tarbin ka minimaalselt aga raha raiskan see-eest täiel võimsusel. Lahe.

Ma ei saa enam rahus magadagi. Unerežiim on nii häiritud. Loll noore tüdruku süda, ma ei taha enam!

Day Third Week

Jah, pole viitsinud asjaajamiste tõttu väga mingit pahna siia kribida.

Neljast siiani sooritatud eksamitest kaks on tulemusega B ja kaht ei tea tea. Need tulevad tõenäoliselt E ja D. Sest need olid rasked. Teised polnud isegi ülikoolitaseme väärilised. No tõesti, imik võib ka välja mõelda, mis on lahutuse võimalikud tagajärjed lapsele. So.

Selle nädala saavutused:

-Teatriteaduste eksam sooritatud, no result yet, but expected: E

-Vene keele kahest praktikumist viilitud

-Seksi-Kristi seminaridest edukalt osa võetud (kusjuures S-K korduvalt naerma aetud)

-Sõbrannaga lõplikult tülli mindud

-Sõpradega üle pika aja jälle kokku saadud ja välja mindud ja lõbutsetud hulgi!

-Tõenäolise toidumürgituse käes vaevlemine umbes 12 tundi, millest tund aega järjest oksendasin, pool tundi takka kõõksusin; järgmine päev (täna) on kõhulihased veel nii valusad, et ei saa köhatadagi korralikult

-Hingehoiu eksam sooritatud - B

-Endokrinoloogi juurde visiit tehtud, uus ja efektiivsem ravirežiim algust saanud, kilpnäärmeproovid võetud

-Katse, et kontsadega linnas ringi käies ei lähe sääred krampi, edukalt sooritatud ja tõestust leidnud

-Solaariumis mõned korrad käidud, kerge jume saavutatud

-Mehe järgi mõne pisaraga igatsetud

-Enesehinnang on tõusnud kuna mingi veidra illusiooni tõttu tundub, nagu ma kaotaksin kaalu. Hmm. millisele naisele sellised illukad ei meeldiks.

Holy mother of fuck! Mul on jäänud ainult.... Umbes kaks nädalat, et oma raamat lõpuni refereerida ja pähe õppida! Hahaa! Ma tahan näha, kuidas ma sellega veel hakkama saan!

Minu üks nõrgemaid külgi on alati olnud seoste nägemine omavahel seotud asjade vahel. Üks mu kursakas siis muidugi rõõmustas mind sellega, et ta ütles, et sel suulisel eksamil ongi vaja õppejõud S-K -le näidata oma võimet suuta seostada kogu teemat omavahel. NO pagan! Enda meelest saan imehästi aru ju! Mida mind aitab mingi murdeea definitsioon seostada sellega, kuidas poistel habemekasvu kulg käib. (Kõigepealt ülahuule nurkadesse, siis terve ülahuule peale, siis alahuule keskpaika, siis bakid, siis ülejäänud nägu ja kael kui antud on. Oli nii vist.)

Never MIND! Okei, kuigi raudselt kunagi tuleb üks õpilane vähemalt minu juurde ja küsib, kas see on ikka normaalne, kui temal kasvasid esimesed karvad lõua alla, aga ühelgi teisel klassivennal mitte. Normals, poiss, panimaješ? Loll tiinekas onju. Hehe.

Day 3. (Eile)

Liiga palju oli õppida, et siia jõuda.

Ühesõnaga - õppisin tublisti ja käisin loengus ja sõin ühe valuvaigisti ja täna hommikul kell pool seitse hakkas JÄLLE ninast verd jooksma. Noh et... Midagi oleks nagu viltu või mis?

Pärast tänast saab sutsu lõdvemalt võtta jälle, sest kell 10 on eksam, kell neli vene keel ja siis on järgmine eksam alles 16ndal.

Groovy.

Aga sellegipoolest on täna Day 4.

Kas täna öösel äkki kukub mul nina hoopis küljest ära?

Day 2

Tore. Teisel päeval juba tekkis see tunne, et ah, täna on see päev, kus ma ei viitsi õppida. Isiksuseviperused. Lahe.

Töötunde: 5? Loodetavasti niigi palju. Äkki mõne järgneva tunniga lisandub ka umbes tund aega.

Läbitud ained: Euroopa ideede ajalugu

Valuvaigisteid: 0! Jess! Ma rokin! (Mitte nagu üleeile öösel, kus ma umbes kahe tunni jooksul enne magamaminekut sõin NELI valuvaigistit ja siis öösel unepealt hakkas lambist ninast verd jooksma. See on omaette tase juba ma arvan.)

Looderdatud aega: 7 tundi ikka. Jama.

Igatsemisele pühendatud tunde: 4? Kindlasti on rohkem, sest mulle vähemalt tundub, et ma mõtlen temast IGA teine minut oma ajast.

Joodud õlusid: 0 Mis sest, et iga päev ma plaanin ühe ikka juua, sest see lihtsalt käib maaelu juurde suviti, aga alati jõuab Maroko minust ette kuidagimoodi ja ma jään oma õllest ilma, aga ma ei tunne ka absoluutselt sellest pudelist puudust.

Joostud: 4 km + kõnnitud 2 km + 20 kõhulihast + 5 kätekõverdust (vanaks hakkan jääma vist!)

Kodus aidatud: normaalselt (õppimise arvelt muidugi)

Prinditud lehekülgi: ~25

Üldiselt normaalne päev, mis sest, et kehva enesetundega. Sauna panin ka kütte just, saab veel tervist utsitada.

Homme Tartusse. Fakk jee, my friends. The city that makes me hate itself. Nice. NOISS! Nagu see Norra noorkokk ütles. Heh... Vastikustunne on lausa Tartu vastu, sest ma pean seal nii palju vastumeelseid asju tegema. Õhh! Tahaks lihtsalt kaugele ära koos armsamaga. Umbes sellist üksiku saare idülli, et lesime nüüd päevast päeva rannas, kus sööme banaane, kiivisid ja ananassi, õpime selgeks delfiinide keele, kingime teineteisele pärle, mis me karpidest leiame ja öösiti langeme kirehoogudes teineteise kätevahele ja armatseme tunde. Ja nii terve elu, sest meil pole ei kohustusi ega normaalset seedimist, AGA meil on erivõime mõista ajapikku delfiinikeelt.

Lahe.

-.-

Mida kõike veel homne toob? I wonder.

Kas mul homme on mahti õppida? I wonder. (Nagu Maria von Trapp "Helisevast muusikast" ühe lauluga noh!)

Day 1

30. aprill

Ametlikult esimene päev järgneva kuu aja jooksul, kus ma iga päev õpin ja näen vaeva, et nelja kuu õppematerjal omandada ja eksamid sooritada, ning oma 29 EAP-d kätte saada.

Avapauk on tehtud.

Täna:

Õppetööle pühendatud tunde: 12 (täitsa tõsiselt kohe)

Valuvaigisteid: 1

Käsitletud ained: vene keel ja euroopa ideede ajalugu

Lõunauinakuid: 0

Mõttetuid pause: 0 (kõik pausid olid kerge puhkehetke eesmärgil ja on juba 12st tunnist maha arvestatud.)

Jalutuskäike päikesepaistel: 0 (millest on VÄGA kahju, sest päike hakkab praegu kuradi hästi peale ja ikka väga kutsuv loodus oli hommikul)

Kohvi joodud: 4 liitrit?

Silmade seis: paistes ja väsinud

Kokkuvõtvalt - VÄGA edukas päev.

Vabalt võiks minust samasuguse kivijuraka püstitada nagu Aristotelesest! Meie tänapäeva teadustee rajaja. Ma teen ka teadust. ...Teen ju?

Et jah. Olen tubli ja väsinud, tunnen, et olen une kohe ära teeninud, aga kuidagi ei taha magama minna olles omaenese tublidusest innustust saanud.

Mis sellest, et silmad valutavad ja aju ei saa aru enam pikemast lausest kui kolmesõnaline (kusjuures tähtede arv sõnas ei tohi ületada viit). Kõlas päris Kristi Kõivulikult, mis? Oh jah, ükspäev pean talle tegema veel neli referaati (kusjuures igaüks minimaalselt viis lehekülge ja teadusartiklite põhjal) ning veel mingi ettekande refeka ja PP slaidišõu. Valleraa. -.-

Karma

Täna on see päev, kus mu suur ja ilus armumull lõhkes, kui reaalsus otsustas mu paari minutiga väga ränga ja kajava raksuga jälle mõistusele kutsuda.

Olen siis rahulikult Pikamäel, oma kodude kodus ja valmistun saekaatrisse tööle minema (kaigaste teritamine, skoor) kui saan oma õppekorraldusspetsialistilt kirja, et kuigi ma tahan praegu akadeemilisele puhkusele minna, ei saa ma seda vormistada semestri algusest vaid kõige varem praegusest kuupäevast kaks nädalat tagasi. Seega, kuna ülikooli silmis ma olen kodu aeg õppinud ja nende kalleid ressursse kasutanud, siis ilmselgelt pean ma ka õppemaksu maksma. Esimene maksetähtaeg oli 15. märts ja kui ma selleks ajaks oleksin akadeemilise puhkuse taotluse teinud, SIIS ma jah oleksin õppemaksu maksmisest pääsenud, aga kuna nüüd on kell juba nii palju, et teisest maksetähtajast on ka kõvasti aega möödas (15. aprill), siis mul veab hoopistükkis kui mu võlg inkassosse ei lähe. Haah! nalja nabani!

Igatahes. Minu edasised variandid on sellised: a) ma võtan end kokku ja õpin maikuuga kõik nelja kuu ained selgeks ja kuu lõpus teen eksamid ilusti ära, raha maksmiseks koostan maksegraafiku, sest mul EI OLE kuskilt võtta 958,67 euri korraga, et ära maksta, või b) ma leian arsti, kes on nõus mulle kirjutama arstitõendi selle kohta, et ma olen veebruaris nii rängalt haigestunud, et ma ei olnud võimeline terve semestri vältel õppetööst osa võtma. Isegi mitte akadeemilise avaldust varem sisse andma. Hahaa! SIIS ma ei peaks õppemaksu maksma. Need on ainsad kaks varianti, mis vähegi kaalumist kannataksid.

Kuna b valik on piisavalt totter ja samas ka mõttetu, otsustasin esimese variandi kasuks. Ma hakkan veel täna julmalt oma õpingutega tegelema. Vene keelt tuupima,

"Adolescence"'i lugema ja konspekteerima IGAL vabal hetkel,

inglise keele kõrgtasemel grammatikaga tutvuma,

perekonnaelu ökoloogia ja eetika eksam ja kodutöö maikuus võimalikult ruttu,

kolmas mai on euroopa ideede ajaloo järeleksam ("Mida mõtles Aristoteles armastusest?"),

Kristi Kõivu ainest osa võtmine on elulise tähtsusega, mis sellest, et ma olen esimesest neljast praktikumist puudunud ja seega talle võlgu juba neli referaati praksiteemalisi,

orienteerumine kirjandus- ja teatriteaduste alustes on ka hetkel võimatu,

vene keeles kaks kontrolltööd järele tegema ja kolmandaks valmistuma.

Pluss, selle aja sees pean ma veel:

hambaarsti käima mõned korrad,

norra, Oslosse endale töö leidma,

sutike norra keelt õppima,

insuliine varuma nii, et nad mul suvel Oslos otsa ei saaks järsku,

SW-ga väheke veel tegelema, et asi viisakalt lõpetada.

Nipet-näpet veel.

Ühesõnaga - keeruline. See on paras väljakutse. See tähendab seda, et ma päevad ja ööd ainult õpin, mis pole üldse võimatu, aga eeldab seda, et ma käitun nagu nohik ennemuiste. Sõbrad unustagu ma heaga ära! Kool ja kodu. Mis mulle meeldib tegelikult.

Ma olen ise endale selle sita kaela tõmmanud ja nüüd söögu ma seda sitasuppi siis. Sööngi. Ma ei nuta ega virise, see on mu omaenda viga ja ma kavatsen selle korda ajada. Mul on eesti riigile veel 90 000 eesti krooni võlga ka ja see on ilmselgelt minu võlg, mitte mu vanemate. See on see raha, mille eest ma peaksin õppima. Nii palju maksab minu bakalaureuse kraad. Kena.

On aeg hakata tegutsema. Haavu lakkuma asuda, sest ise nad ennast ei laku. Kui teed, siis tunnista, minna võtan täieliku vastutuse oma tegude eest ja ajad asjad joonde jälle.

Kui asi kätte võtta, polegi nii hull!

Nii et õndsad tööpäevad ja töine mai - COME! I've been waiting for you!

See on see karma. Ma olin kuu aega norras, Stavangeris laisklemas. Nüüd sain vitsad. Karma is a bitch.

Life is a bitch

and then you die,

so fuck the world

and let's get high!

Me õpime elu lõpuni

PALJU on juhtunud. ma käisn Riias reedel, ööbisin hotellis. Ma käisin Egoni suvepeol, UG-s, Panges, ja Vildes, täna tõttan Tallinna, et homme minna Haapsallu. Ja seda kõike, sest ma arvan, et ma olen üliinimene. How stupid is that!

"Ettenägemine on hariduse mõõt, teadmised selle komponent." -Keegi tark. Lahe.

Ma ju TEAN, et kõik hea ei saa tulla korraga ja ilma suurema pingutuseta. Huvitav on see, et ma elan riski peal. Ühesõnaga, minu puhul, ma võtan kõvasti raha võlgu, lootuses, et ma selle tagasi teenin (pluss rohke lisaga) ja et see garanteerib mulle sügisest parema elu. Raha. Ma olen muutumas selleks, keda ma põlastan. Rahaahneks, eputavaks ja materiaalseks inimeseks. Tegelikult ma ei karda seda. Hetkel ma teen kõike veel selleks, et edaspidi lihtsam oleks, aga mida enam vastutust ma võtan ja enam raha teenin, seda keerukamaks, mitte lihtsamaks, asi läheb.

50% of something is better than 100% of nothing.

Kus ma lõpetan? Kelle käest ma abi saan, kui tõesti vaja? Mul on head sõbrad ja perekond, suguvõsa. huuh. Aga kellele ma esimesena pettuse valmistan if if?

See nõme päev.

Täna on üks nendest nõmedatest päevadest, kus asja eest teist taga lihtsalt on KOGU AEG nõme tunne. Ei taha kunagi olla seal, kus parasjagu oled, ja sellega, kellega oled, aga üks ei taha ka nagu olla. No mis sa teed! Hull jama. Sellega, kellega tahaks ehk koos olla (heal juhul), seda pole käepärast. Ja sõbrad, nendega tahaks tegelikult koos olla ja välja minna, aga kui see olukord on, et ma nüüd olengi nendega koos ja väljas, siis tahad kohe jälle iga hinna eest sealt jälle ära.

Sellepärast mulle meeldibki hääletamine ka nii palju nagu meeldib vist, et mul on kogu aeg teel olemise tunne. Tunne et ma liigun kuhugi poole. Ja siis, kui ma sihtkohta välja jõuan suurte pingutustega, tahan sealt esimese pooltunni jooksul jälle ajama panna. MIIIKS?

Ma kardan, et mul on neid nõmedaid päevi liiga tihti. Ja nad esinevad ka ainult seetõttu, et ma ise lausa ootan neid, sest siin oleks nagu vabandus nõmedalt käitumiseks. Lapsik.

Mulle meeldib sellise päeva juures selline asi, kui kellelgi teisel ka mingi asi lihtsalt sigaviltu läheb. Siis on mul tunne, et see polegi ainult mulle nõme päev. Et ainult minu õlul selle lollaka maailma raskus ei lasku. Hahaa! Lahe mõte üldse... Kogu maailma raskus. Kas kellelgi on AIMU ka, KUI suur oleks KOGU, terve meie teadaoleva, universumi mured ja piinad ja raskused?

Reaalselt võttes ei tea seda mitte keegi, isegi mitte Isaac Newton mitte. Ma muidugi ei arvesta siin neid väärakaid emo-idioote.

No vana kägu, KÄIK ajab vihale praegu. Ma võiksin oma emal ka praegu valjusti hingamise eest näo täis sõimata. Huhh!

"American Beauty"

Vaatasin seda filmi just mingi... tuhandendat korda ja iga kord võlub ta mind ikka uuesti ja uuesti, sest see on niiii lahe film!

Paneb mõtlema küll selliste asjade üle, millele tavaliselt ei mõelda. Väikesed asjad ilmas, väikesed ilusad asjad.

1. Kui sa leiad endale abikaasa, kellega veeta koos kogu oma elu, siis katsu olla enam-vähem selline nagu sa olid, elu lõpuni, mitte ära muutu hoopis uueks inimeseks. Muidu võib juhtuda, et naine hakkab petma ja mees armub oma tütre kuueteistkümneaastasesse sõbrannasse.
2. Üleüldse on päris suur õnn leida kedagi, kellega sa tunned ühtekuuluvust, tõeline paariline, partner. Kui leiad, hoia kinni, läbi tema leiad ka end rohkem. Oled võimeline äkilisteks impulsiivseteks tegudeks, nagu narkoraha ja lapsehoidmisraha eest kodust põgenemine.
3. Sa ei pea täiskasvanut teesklema ja mängima ennast välja jagu jõle kogenud eite, kui sa alles 16 oled. Võlts ja vale ei vii kuhugi, ainult karile. Sest kui sa pingeolukorras tõe lõpuks välja purtsatad, siis mees ei tahagi sinuga enam seksida.
4. Kui sa oled sõjaveteran ja sul on perekond - naine ja poeg - siis on väga raske oma seksuaalorientatsiooni muuta. põhimõtteliselt enesetapp on minna ja oma sama vana, umbes viiekümneaastast naabrimeest suudelda. Eriti kui sa oled endine merekaru.

to be continued...

Kool

Väga lahe, täna esimest korda, hakkasin ma iseenesele mõistmatult võtma loengut nii, et kui ma sinna läheksin, saaksin ma ISE nii palju endale juurde. Ma saaksin teada asju millele ma võib-olla varem pole tähelepanu pööranud. Ma ei vaadanud seda kui tühipaljast kohustust enam. PROGRESS! Pärast kolme aastat ülikoolis käimist hakkan ma asjale pihta saama! Homo homo sapiens I am -.-

Aaaga sellegipoolest ma ei lähe sinna. JA ma ei lähe sinna teise loengusse, kuhu ma ka tavaliselt minna ei saa, kattumine. Nojah. Aga SEDA pole mul suurt vajagi. SEDA ma juba oskan. Inglise keele C1 taset. Kids stuff.

Äkki peaks ikka minema sinna seminari. Mis kestab NELI tundi, see see takistus ongi. Ja veel see, et seal kasutatakse RAUDSELT aktiivõppe meetode. Õõõõhh... Ei, ma teen parem ühe tassi kohvi veel ja kirjurtan essee. Seda on ka tarvis harjutada.

Bollocks!

Nojah, eks muidugi peab see lollakas statistikaprogramm ka veel sakkima hakkama. Peab ikka mingi viga esinema, nii et saaks selle SPSS 17.0-i maha lasta mingi neljandat korda ja siis samamitmendat korda uuesti peale laadida. Lahe, kokku võtab see tegevus aega kaks tundi vähemalt, eks ole. SITT ja pettus.

Ma tahan juba ära Stavangerisse, kus ma saan järjekordse nädala rahulikult mägesid vahtida. JA ÕPPIDA! Selle aja peale peab mul olema läbi viidud see bakaintervjuu Palamuse kooli õpilastega. Mida ma muidu seal teen nädal aega iga päev?

Feck yea, ma tulen üle kolme nädala esimest korda koju ja siis ma pean ka veel beibisittima. Greaaaat! (You must be the mom of the house?) Kolm tatikat vaatavad "Avatari". Kell on pool seitse PM, ja mul oleks vaja tänase kuupäeva sees veel andmeanalüüs esitada ühele õppejõule. Kui ma pingutan ja piisavalt keskendun, peaksin saama selle paari tunniga tehtud. AGA! Persse! Kurat, ma jätsin oma vajalikud vihikud ja materjalid linna ju! Linna, mis on mu kodust umbes 40 km kaugusel. Einoh. Nett ja sõbrad facebookis peaksid aitama küll.

Ma kahtlustan, et maha unustamise põhjuseks võib olla tuumapohmell ja eilne viina-meeldetuletus. See tähendab, et jah, eile oli väike kokkusaamine, sõbra sünnipäeva puhul, ja tuli ikka sutsu viina võtta. Kuna ma pole ammu viina võtnud, siis otsustas organism selle maost tagasi saata mingihetk. Lõbus.

(Panin lastele tee hakkama, das ist gruuvi!) Numnuts.

Ühesõnaga - okse. Eile sai pkki pandud, juhhei! Ja ma isegi ei joonud nagu joodik, tavaliselt on kordi hullem, aga jah, see tähendas siis seda, et minu raske õpipäev on vett vedama läinud.