Me õpime elu lõpuni

PALJU on juhtunud. ma käisn Riias reedel, ööbisin hotellis. Ma käisin Egoni suvepeol, UG-s, Panges, ja Vildes, täna tõttan Tallinna, et homme minna Haapsallu. Ja seda kõike, sest ma arvan, et ma olen üliinimene. How stupid is that!

"Ettenägemine on hariduse mõõt, teadmised selle komponent." -Keegi tark. Lahe.

Ma ju TEAN, et kõik hea ei saa tulla korraga ja ilma suurema pingutuseta. Huvitav on see, et ma elan riski peal. Ühesõnaga, minu puhul, ma võtan kõvasti raha võlgu, lootuses, et ma selle tagasi teenin (pluss rohke lisaga) ja et see garanteerib mulle sügisest parema elu. Raha. Ma olen muutumas selleks, keda ma põlastan. Rahaahneks, eputavaks ja materiaalseks inimeseks. Tegelikult ma ei karda seda. Hetkel ma teen kõike veel selleks, et edaspidi lihtsam oleks, aga mida enam vastutust ma võtan ja enam raha teenin, seda keerukamaks, mitte lihtsamaks, asi läheb.

50% of something is better than 100% of nothing.

Kus ma lõpetan? Kelle käest ma abi saan, kui tõesti vaja? Mul on head sõbrad ja perekond, suguvõsa. huuh. Aga kellele ma esimesena pettuse valmistan if if?

See nõme päev.

Täna on üks nendest nõmedatest päevadest, kus asja eest teist taga lihtsalt on KOGU AEG nõme tunne. Ei taha kunagi olla seal, kus parasjagu oled, ja sellega, kellega oled, aga üks ei taha ka nagu olla. No mis sa teed! Hull jama. Sellega, kellega tahaks ehk koos olla (heal juhul), seda pole käepärast. Ja sõbrad, nendega tahaks tegelikult koos olla ja välja minna, aga kui see olukord on, et ma nüüd olengi nendega koos ja väljas, siis tahad kohe jälle iga hinna eest sealt jälle ära.

Sellepärast mulle meeldibki hääletamine ka nii palju nagu meeldib vist, et mul on kogu aeg teel olemise tunne. Tunne et ma liigun kuhugi poole. Ja siis, kui ma sihtkohta välja jõuan suurte pingutustega, tahan sealt esimese pooltunni jooksul jälle ajama panna. MIIIKS?

Ma kardan, et mul on neid nõmedaid päevi liiga tihti. Ja nad esinevad ka ainult seetõttu, et ma ise lausa ootan neid, sest siin oleks nagu vabandus nõmedalt käitumiseks. Lapsik.

Mulle meeldib sellise päeva juures selline asi, kui kellelgi teisel ka mingi asi lihtsalt sigaviltu läheb. Siis on mul tunne, et see polegi ainult mulle nõme päev. Et ainult minu õlul selle lollaka maailma raskus ei lasku. Hahaa! Lahe mõte üldse... Kogu maailma raskus. Kas kellelgi on AIMU ka, KUI suur oleks KOGU, terve meie teadaoleva, universumi mured ja piinad ja raskused?

Reaalselt võttes ei tea seda mitte keegi, isegi mitte Isaac Newton mitte. Ma muidugi ei arvesta siin neid väärakaid emo-idioote.

No vana kägu, KÄIK ajab vihale praegu. Ma võiksin oma emal ka praegu valjusti hingamise eest näo täis sõimata. Huhh!