See nõme päev.

Täna on üks nendest nõmedatest päevadest, kus asja eest teist taga lihtsalt on KOGU AEG nõme tunne. Ei taha kunagi olla seal, kus parasjagu oled, ja sellega, kellega oled, aga üks ei taha ka nagu olla. No mis sa teed! Hull jama. Sellega, kellega tahaks ehk koos olla (heal juhul), seda pole käepärast. Ja sõbrad, nendega tahaks tegelikult koos olla ja välja minna, aga kui see olukord on, et ma nüüd olengi nendega koos ja väljas, siis tahad kohe jälle iga hinna eest sealt jälle ära.

Sellepärast mulle meeldibki hääletamine ka nii palju nagu meeldib vist, et mul on kogu aeg teel olemise tunne. Tunne et ma liigun kuhugi poole. Ja siis, kui ma sihtkohta välja jõuan suurte pingutustega, tahan sealt esimese pooltunni jooksul jälle ajama panna. MIIIKS?

Ma kardan, et mul on neid nõmedaid päevi liiga tihti. Ja nad esinevad ka ainult seetõttu, et ma ise lausa ootan neid, sest siin oleks nagu vabandus nõmedalt käitumiseks. Lapsik.

Mulle meeldib sellise päeva juures selline asi, kui kellelgi teisel ka mingi asi lihtsalt sigaviltu läheb. Siis on mul tunne, et see polegi ainult mulle nõme päev. Et ainult minu õlul selle lollaka maailma raskus ei lasku. Hahaa! Lahe mõte üldse... Kogu maailma raskus. Kas kellelgi on AIMU ka, KUI suur oleks KOGU, terve meie teadaoleva, universumi mured ja piinad ja raskused?

Reaalselt võttes ei tea seda mitte keegi, isegi mitte Isaac Newton mitte. Ma muidugi ei arvesta siin neid väärakaid emo-idioote.

No vana kägu, KÄIK ajab vihale praegu. Ma võiksin oma emal ka praegu valjusti hingamise eest näo täis sõimata. Huhh!