See, mida igaüks ei tunnegi.

Väga halb tunne on midagi nii väga ihaleda, aga see miski ei tule ega tule enne teatud kuupäeva. Mine peast lolliks noh. Ei saa enam rahulikult ei istuda, astuda, süüa, hingata, ja kõige jubedam - eksamitele õppimisele keskenduda. No neetud noh!

Alguses pole väga hullugi, kui on teadmine, et see kauaoodatud päev alles kahe kuu pärast tuleb, aga kui see päev vaid nädala kaugusel on, siis hakkavad pihud sügelema nagu onu Robertil raha järele, Miki Hiirest. Ja enam ei lõppe suguelus ära. Enne kui see päev käes on.

Kui see päev lõpuks saabub, siis pole emotsioonidel ei otsa ega äärt. Närveldamine ja ootusärevus ja mis kõik 25 tunnet veel ühekorraga ajju hormoone pritsivad. Kui see miski saabub, siis pole enam head nahka oodata - tõenäoliselt saab pikema jututa nutu peale juba esimesest silmavaatest. Suurest rõõmust ja õnnest.

Tegelikult on küsimus selles - kuidas end keskendununa hoida? No EI saa ju kui pea on paksult armastust täis ja mõte tahab alalõpmata teise riiki rännata.

Siiani on kool vähemalt okeilt läinud. Valuvaigisteid tarbin ka minimaalselt aga raha raiskan see-eest täiel võimsusel. Lahe.

Ma ei saa enam rahus magadagi. Unerežiim on nii häiritud. Loll noore tüdruku süda, ma ei taha enam!