Seega, sain endale lisatöö! Juhhei! Saan nüüd olla paaril kuni kolmel korral nädalas eesti perele lapsehoidja. Tunnihind sama mis hotellis.
Nii hea, mitmekesisem värk! Saab ehk mõne hea tutvuse ka juurde ja kui hästi kantseldada oskan, ehk siis on mõned noored emad veel minu teenusest huvitatud. Normaalne.
Kuskilt on mingid vanad tutvused ka jälle pinnale ujunud ja vestlused näevad alati umbes sellised välja, et pärast teada saamist kus ma elan ja kuidas töö ning kooliga läheb, tuleb mõningane paus ja siis möödapääsmatu küsimus - kas mul meest kah on? Aga äkki mul on mõni sõbranna, kel veel ei ole? Haha. Nojah, pole lolli küsimust vaid lollid vastused.
Olen hakanud oma tervise eest hoolt kandama sama moodi nagu oma vaimu eest. Lõpuks ometi. Vaim on nii toidetud aga keha mitte. Jama. Ühesõnaga, minu eesmärk on stabiilne veresuhkur.
Toitumisnõustaja käest saanud netileheküljed on andnud mulle mitte küll küllaldaselt informatsiooni aga täiesti adekvaatset, et seada paika oma uue toitumishajumuse alustalad. Ning senimaani on kõik ideaalselt töötanud! (Muidugi koos trenniga, seda peab ikka nädalas kolm korda vähemalt tegema.) Aga mu veresuhkrud on imeväel nii stabiilsed, et ma olen pahatihti mõelnud, et no kurat, mu glükomeeter peab katki olema, mul ei saa nii normaalne suhkur olla pärast söömaaega, arvestades, et enne ma ei tundnud end sugugi halvasti. Mis võib ka tähendada, et mu enesetunne ei ole enam nii selgesti loetav kui varem oli, sest ma olen juba nii palju aastaid haige olnud! :O Eiii.....
Igatahes, keha harjub oma uue rütmi ja režiimiga ning niipea kui ta harjunud on, on mul rohkem energiat ja kaovad (tegelikult juba ongi kadunud) söömapuhangud, sest nüüdsest on veresuhkrud stabiilsed, rakud ei tunne äkknälga ja mul pole ka ajuvabasid söömatuure, mida üks mu idioot endokrinoloog buliimiaks pidas. NO ON LOLL! >:(
Käisin ka natukese aja eest Eestis. Nägin uusi kutsikaid ja kassipoega ja seda, kuidas Marco-Linda jälle suitsetab ning esimest korda isegi vesipiipu tõmbas. Uskumatu. Käisin esimest korda elus ka Setomaal, nägi välja kui suvaline koht kuskil kesk-Poolas aga savi, vähemalt saab öelda, et olen settude pruunis rabajärvaris supelnud ja paatpiibutanud. Sõitsin ka katkise kummiga KTMiga. Vahva oli, käisin kruusa sees solberdamas sellega enne kui aru sain, et puruks sõidetud oli.
Ja nüüd peaksin paari päevaga oma kaks vabaainet religioonis ära tegema. Muidu on jama. Ning 5. juuli on Mari-Liisu ja Aigari pulmad. Fakk jee! Ning paar nädalat enne seda, 13 või 19 juuni, on Maili tähtaeg. Siis sünnib siia ilma uus väike poisslaps.
Palju õnne esimestele, palju õnne teistele ja palju õnne mulle! Elu on üsna lill!
