Day 2

Tore. Teisel päeval juba tekkis see tunne, et ah, täna on see päev, kus ma ei viitsi õppida. Isiksuseviperused. Lahe.

Töötunde: 5? Loodetavasti niigi palju. Äkki mõne järgneva tunniga lisandub ka umbes tund aega.

Läbitud ained: Euroopa ideede ajalugu

Valuvaigisteid: 0! Jess! Ma rokin! (Mitte nagu üleeile öösel, kus ma umbes kahe tunni jooksul enne magamaminekut sõin NELI valuvaigistit ja siis öösel unepealt hakkas lambist ninast verd jooksma. See on omaette tase juba ma arvan.)

Looderdatud aega: 7 tundi ikka. Jama.

Igatsemisele pühendatud tunde: 4? Kindlasti on rohkem, sest mulle vähemalt tundub, et ma mõtlen temast IGA teine minut oma ajast.

Joodud õlusid: 0 Mis sest, et iga päev ma plaanin ühe ikka juua, sest see lihtsalt käib maaelu juurde suviti, aga alati jõuab Maroko minust ette kuidagimoodi ja ma jään oma õllest ilma, aga ma ei tunne ka absoluutselt sellest pudelist puudust.

Joostud: 4 km + kõnnitud 2 km + 20 kõhulihast + 5 kätekõverdust (vanaks hakkan jääma vist!)

Kodus aidatud: normaalselt (õppimise arvelt muidugi)

Prinditud lehekülgi: ~25

Üldiselt normaalne päev, mis sest, et kehva enesetundega. Sauna panin ka kütte just, saab veel tervist utsitada.

Homme Tartusse. Fakk jee, my friends. The city that makes me hate itself. Nice. NOISS! Nagu see Norra noorkokk ütles. Heh... Vastikustunne on lausa Tartu vastu, sest ma pean seal nii palju vastumeelseid asju tegema. Õhh! Tahaks lihtsalt kaugele ära koos armsamaga. Umbes sellist üksiku saare idülli, et lesime nüüd päevast päeva rannas, kus sööme banaane, kiivisid ja ananassi, õpime selgeks delfiinide keele, kingime teineteisele pärle, mis me karpidest leiame ja öösiti langeme kirehoogudes teineteise kätevahele ja armatseme tunde. Ja nii terve elu, sest meil pole ei kohustusi ega normaalset seedimist, AGA meil on erivõime mõista ajapikku delfiinikeelt.

Lahe.

-.-

Mida kõike veel homne toob? I wonder.

Kas mul homme on mahti õppida? I wonder. (Nagu Maria von Trapp "Helisevast muusikast" ühe lauluga noh!)