See, mida igaüks ei tunnegi.

Väga halb tunne on midagi nii väga ihaleda, aga see miski ei tule ega tule enne teatud kuupäeva. Mine peast lolliks noh. Ei saa enam rahulikult ei istuda, astuda, süüa, hingata, ja kõige jubedam - eksamitele õppimisele keskenduda. No neetud noh!

Alguses pole väga hullugi, kui on teadmine, et see kauaoodatud päev alles kahe kuu pärast tuleb, aga kui see päev vaid nädala kaugusel on, siis hakkavad pihud sügelema nagu onu Robertil raha järele, Miki Hiirest. Ja enam ei lõppe suguelus ära. Enne kui see päev käes on.

Kui see päev lõpuks saabub, siis pole emotsioonidel ei otsa ega äärt. Närveldamine ja ootusärevus ja mis kõik 25 tunnet veel ühekorraga ajju hormoone pritsivad. Kui see miski saabub, siis pole enam head nahka oodata - tõenäoliselt saab pikema jututa nutu peale juba esimesest silmavaatest. Suurest rõõmust ja õnnest.

Tegelikult on küsimus selles - kuidas end keskendununa hoida? No EI saa ju kui pea on paksult armastust täis ja mõte tahab alalõpmata teise riiki rännata.

Siiani on kool vähemalt okeilt läinud. Valuvaigisteid tarbin ka minimaalselt aga raha raiskan see-eest täiel võimsusel. Lahe.

Ma ei saa enam rahus magadagi. Unerežiim on nii häiritud. Loll noore tüdruku süda, ma ei taha enam!

Day Third Week

Jah, pole viitsinud asjaajamiste tõttu väga mingit pahna siia kribida.

Neljast siiani sooritatud eksamitest kaks on tulemusega B ja kaht ei tea tea. Need tulevad tõenäoliselt E ja D. Sest need olid rasked. Teised polnud isegi ülikoolitaseme väärilised. No tõesti, imik võib ka välja mõelda, mis on lahutuse võimalikud tagajärjed lapsele. So.

Selle nädala saavutused:

-Teatriteaduste eksam sooritatud, no result yet, but expected: E

-Vene keele kahest praktikumist viilitud

-Seksi-Kristi seminaridest edukalt osa võetud (kusjuures S-K korduvalt naerma aetud)

-Sõbrannaga lõplikult tülli mindud

-Sõpradega üle pika aja jälle kokku saadud ja välja mindud ja lõbutsetud hulgi!

-Tõenäolise toidumürgituse käes vaevlemine umbes 12 tundi, millest tund aega järjest oksendasin, pool tundi takka kõõksusin; järgmine päev (täna) on kõhulihased veel nii valusad, et ei saa köhatadagi korralikult

-Hingehoiu eksam sooritatud - B

-Endokrinoloogi juurde visiit tehtud, uus ja efektiivsem ravirežiim algust saanud, kilpnäärmeproovid võetud

-Katse, et kontsadega linnas ringi käies ei lähe sääred krampi, edukalt sooritatud ja tõestust leidnud

-Solaariumis mõned korrad käidud, kerge jume saavutatud

-Mehe järgi mõne pisaraga igatsetud

-Enesehinnang on tõusnud kuna mingi veidra illusiooni tõttu tundub, nagu ma kaotaksin kaalu. Hmm. millisele naisele sellised illukad ei meeldiks.

Holy mother of fuck! Mul on jäänud ainult.... Umbes kaks nädalat, et oma raamat lõpuni refereerida ja pähe õppida! Hahaa! Ma tahan näha, kuidas ma sellega veel hakkama saan!

Minu üks nõrgemaid külgi on alati olnud seoste nägemine omavahel seotud asjade vahel. Üks mu kursakas siis muidugi rõõmustas mind sellega, et ta ütles, et sel suulisel eksamil ongi vaja õppejõud S-K -le näidata oma võimet suuta seostada kogu teemat omavahel. NO pagan! Enda meelest saan imehästi aru ju! Mida mind aitab mingi murdeea definitsioon seostada sellega, kuidas poistel habemekasvu kulg käib. (Kõigepealt ülahuule nurkadesse, siis terve ülahuule peale, siis alahuule keskpaika, siis bakid, siis ülejäänud nägu ja kael kui antud on. Oli nii vist.)

Never MIND! Okei, kuigi raudselt kunagi tuleb üks õpilane vähemalt minu juurde ja küsib, kas see on ikka normaalne, kui temal kasvasid esimesed karvad lõua alla, aga ühelgi teisel klassivennal mitte. Normals, poiss, panimaješ? Loll tiinekas onju. Hehe.

Day 3. (Eile)

Liiga palju oli õppida, et siia jõuda.

Ühesõnaga - õppisin tublisti ja käisin loengus ja sõin ühe valuvaigisti ja täna hommikul kell pool seitse hakkas JÄLLE ninast verd jooksma. Noh et... Midagi oleks nagu viltu või mis?

Pärast tänast saab sutsu lõdvemalt võtta jälle, sest kell 10 on eksam, kell neli vene keel ja siis on järgmine eksam alles 16ndal.

Groovy.

Aga sellegipoolest on täna Day 4.

Kas täna öösel äkki kukub mul nina hoopis küljest ära?

Day 2

Tore. Teisel päeval juba tekkis see tunne, et ah, täna on see päev, kus ma ei viitsi õppida. Isiksuseviperused. Lahe.

Töötunde: 5? Loodetavasti niigi palju. Äkki mõne järgneva tunniga lisandub ka umbes tund aega.

Läbitud ained: Euroopa ideede ajalugu

Valuvaigisteid: 0! Jess! Ma rokin! (Mitte nagu üleeile öösel, kus ma umbes kahe tunni jooksul enne magamaminekut sõin NELI valuvaigistit ja siis öösel unepealt hakkas lambist ninast verd jooksma. See on omaette tase juba ma arvan.)

Looderdatud aega: 7 tundi ikka. Jama.

Igatsemisele pühendatud tunde: 4? Kindlasti on rohkem, sest mulle vähemalt tundub, et ma mõtlen temast IGA teine minut oma ajast.

Joodud õlusid: 0 Mis sest, et iga päev ma plaanin ühe ikka juua, sest see lihtsalt käib maaelu juurde suviti, aga alati jõuab Maroko minust ette kuidagimoodi ja ma jään oma õllest ilma, aga ma ei tunne ka absoluutselt sellest pudelist puudust.

Joostud: 4 km + kõnnitud 2 km + 20 kõhulihast + 5 kätekõverdust (vanaks hakkan jääma vist!)

Kodus aidatud: normaalselt (õppimise arvelt muidugi)

Prinditud lehekülgi: ~25

Üldiselt normaalne päev, mis sest, et kehva enesetundega. Sauna panin ka kütte just, saab veel tervist utsitada.

Homme Tartusse. Fakk jee, my friends. The city that makes me hate itself. Nice. NOISS! Nagu see Norra noorkokk ütles. Heh... Vastikustunne on lausa Tartu vastu, sest ma pean seal nii palju vastumeelseid asju tegema. Õhh! Tahaks lihtsalt kaugele ära koos armsamaga. Umbes sellist üksiku saare idülli, et lesime nüüd päevast päeva rannas, kus sööme banaane, kiivisid ja ananassi, õpime selgeks delfiinide keele, kingime teineteisele pärle, mis me karpidest leiame ja öösiti langeme kirehoogudes teineteise kätevahele ja armatseme tunde. Ja nii terve elu, sest meil pole ei kohustusi ega normaalset seedimist, AGA meil on erivõime mõista ajapikku delfiinikeelt.

Lahe.

-.-

Mida kõike veel homne toob? I wonder.

Kas mul homme on mahti õppida? I wonder. (Nagu Maria von Trapp "Helisevast muusikast" ühe lauluga noh!)