Oslos hakkas ometi vihma sadama. Eile lõi paar korda vaikset välku ka. Nii tore.
Mu tuju on viimsed nädal aega eriti jama olnud. On nagu igav, aga midagi teha ka ei taha. Tahan ainult tagasi eestisse sõprade ja pere juurde. Ilus eesti, nii kauge ja kättesaamatu, eriti suviti.
Vihm jäi juba järgi, sadas umbes kolm minutit. Igav. Isegi õlu ei aita. Ega piip.
Panin oma esimese leiva, enda tehtud juuretisega hakkama eile. Tundub, et sellest siiski ei saa asja. Varsti läheb ahju kah. Siis teab.
Peaks hoopis bakatööd kirjutma. Ei ole tuju.
Vihkan oma tööd. Vist suve ja puhkuste pärast, sest siis on seal igav ja nõme. Kuigi külalised on lahedamad.
Oh, müristab!
Hakkan jälle küpsetama. Rukkileiba ja kaneelirulle.
Wednesday, July 31, 2013
Monday, July 15, 2013
Sõbrannade armuelu
Käisin 5. juulil sõbranna pulmas. Ta on minuga sama vana. Ja ta abiellus. Minu teine sõbranna, kes on ka minuga sama vana, sai 5. juunil lapse. Minu kolmas, neljas, viies ja kuues sõbranna on olnud oma mehega suhtes kaks kuni kuus aastat. Päris hull. Isegi mu 18-aastane õde on nüüd suhtes, juba kaks nädalat. Mul on üksainus vallaline sõbranna alles. Ja me oleme kõik umbes 24 aastat vanad.
Kas nii ongi?
Kui nii ongi, siis pole me eelmisest generatsioonist sugugi maas. Esimeste laste saamine ja abielud ning kooselud algasid ka tol ajal selles vanuses. Oma vanemate ja sõprade vanemate näitel muidugi.
Igatahes veider, et selles noores eas on pea kõikide mu sõbrantside suhteseis hõivatud.
Äärmiselt huvitav on ka see, et kõik on endale sellised mehed hankinud, kes ka nende sõpradele meeldivad. Kõik on nagu vinks-vonks. Nii et ikkagi loeb hullupööra, kas mu kaaslane saab mu sõpradega läbi või ei.
Mul on toredad sõbrad ja neil on toredad sõbrad, kõik on toredad, juhhei!
Kas nii ongi?
Kui nii ongi, siis pole me eelmisest generatsioonist sugugi maas. Esimeste laste saamine ja abielud ning kooselud algasid ka tol ajal selles vanuses. Oma vanemate ja sõprade vanemate näitel muidugi.
Igatahes veider, et selles noores eas on pea kõikide mu sõbrantside suhteseis hõivatud.
Äärmiselt huvitav on ka see, et kõik on endale sellised mehed hankinud, kes ka nende sõpradele meeldivad. Kõik on nagu vinks-vonks. Nii et ikkagi loeb hullupööra, kas mu kaaslane saab mu sõpradega läbi või ei.
Mul on toredad sõbrad ja neil on toredad sõbrad, kõik on toredad, juhhei!
Thursday, June 6, 2013
Lapsed
Täna varahommikul sain sõbrannalt sõnumi, et tal on lõpuks sündinud poeg. Gregor, 4,772 kg, keisrilõige. Ma olin nii rõõmus, et mitmeid minuteid lihtsalt nutsin õnnest oma voodis, pidin niikuinii 10 min pärast ärkama, et tööle minna.
Päev otsa ei saanud nutumaiku suust ja kõikidele, keda nägin, pidin kilkama, et uus laps on siia ilma sündinud. Minu korda pühkisin pisaraid enda naeratava näo pealt.
Pärast tööd köisin korraks spordipoes ja kähku raamatukogus ja siis läksin laste riietepoodi hängima ja ostsin sealt umbes 400 noki eest lahedat tavaari. Mingid sipukate sarnased ajsjad "I am the king", tsiklitega pidžaama, sinise-ruudulise soni, musta kapuutsiga pusa ja ruudulised pikad püksid, suht punk. NII ÄGE!
Nüüd proovisin Mailile helistada, ei võta vastu ja saadab sõnumi, et on intensiivis. Ilmselgelt, loll mina. Aga kui ma rääkisin talle, et igal võimalusel pisara poetan, siis lubas mulle ehk õhtul isegi skaibis last näidata. Oh seda õnne ja rõõmu! Ma oleksin tõesti nagu ise hoopis emaks saanud!
Ma olen nii õnnelik, rõõmus, nii sillas ja ei oska ennast üldse muudmoodi väljendada. Mul on nii hea meel, et on sündinud laps, keda on pikalt ja pikisilmi oodatud heasse ja armastavasse perekonda, kes ka on perekond. Vanematele, kes seda poisipõnni igati väärivad ja temast tubli mehe kasvatavad. Mul on siiralt nii hea meel ja nii rõõmus olla, et no ei saa neid lolle pisaraid tagasi hoida.
Ma kahtlustan natuke ikka emainstinkte ka. Jube kihk on minna ja seda last kaisutada. Aga kust need tunded tulevad? Minu alateadvusest, mis ütleb mulle, et ma olen ise ka küps emaks saada ja miks ma seda juba ei tee, ma ju ootan!
No aga ma tahan ka sellist pere-asja nagu Mailil on, enne kui sünnitama hakkan. KUI kaua see siis aega võtab ka? "Julged ja tugevad mee-heed, kus te olete?"
Päev otsa ei saanud nutumaiku suust ja kõikidele, keda nägin, pidin kilkama, et uus laps on siia ilma sündinud. Minu korda pühkisin pisaraid enda naeratava näo pealt.
Pärast tööd köisin korraks spordipoes ja kähku raamatukogus ja siis läksin laste riietepoodi hängima ja ostsin sealt umbes 400 noki eest lahedat tavaari. Mingid sipukate sarnased ajsjad "I am the king", tsiklitega pidžaama, sinise-ruudulise soni, musta kapuutsiga pusa ja ruudulised pikad püksid, suht punk. NII ÄGE!
Nüüd proovisin Mailile helistada, ei võta vastu ja saadab sõnumi, et on intensiivis. Ilmselgelt, loll mina. Aga kui ma rääkisin talle, et igal võimalusel pisara poetan, siis lubas mulle ehk õhtul isegi skaibis last näidata. Oh seda õnne ja rõõmu! Ma oleksin tõesti nagu ise hoopis emaks saanud!
Ma olen nii õnnelik, rõõmus, nii sillas ja ei oska ennast üldse muudmoodi väljendada. Mul on nii hea meel, et on sündinud laps, keda on pikalt ja pikisilmi oodatud heasse ja armastavasse perekonda, kes ka on perekond. Vanematele, kes seda poisipõnni igati väärivad ja temast tubli mehe kasvatavad. Mul on siiralt nii hea meel ja nii rõõmus olla, et no ei saa neid lolle pisaraid tagasi hoida.
Ma kahtlustan natuke ikka emainstinkte ka. Jube kihk on minna ja seda last kaisutada. Aga kust need tunded tulevad? Minu alateadvusest, mis ütleb mulle, et ma olen ise ka küps emaks saada ja miks ma seda juba ei tee, ma ju ootan!
No aga ma tahan ka sellist pere-asja nagu Mailil on, enne kui sünnitama hakkan. KUI kaua see siis aega võtab ka? "Julged ja tugevad mee-heed, kus te olete?"
Monday, May 27, 2013
Töö tegi ahvist inimese.
Seega, sain endale lisatöö! Juhhei! Saan nüüd olla paaril kuni kolmel korral nädalas eesti perele lapsehoidja. Tunnihind sama mis hotellis.
Nii hea, mitmekesisem värk! Saab ehk mõne hea tutvuse ka juurde ja kui hästi kantseldada oskan, ehk siis on mõned noored emad veel minu teenusest huvitatud. Normaalne.
Kuskilt on mingid vanad tutvused ka jälle pinnale ujunud ja vestlused näevad alati umbes sellised välja, et pärast teada saamist kus ma elan ja kuidas töö ning kooliga läheb, tuleb mõningane paus ja siis möödapääsmatu küsimus - kas mul meest kah on? Aga äkki mul on mõni sõbranna, kel veel ei ole? Haha. Nojah, pole lolli küsimust vaid lollid vastused.
Olen hakanud oma tervise eest hoolt kandama sama moodi nagu oma vaimu eest. Lõpuks ometi. Vaim on nii toidetud aga keha mitte. Jama. Ühesõnaga, minu eesmärk on stabiilne veresuhkur.
Toitumisnõustaja käest saanud netileheküljed on andnud mulle mitte küll küllaldaselt informatsiooni aga täiesti adekvaatset, et seada paika oma uue toitumishajumuse alustalad. Ning senimaani on kõik ideaalselt töötanud! (Muidugi koos trenniga, seda peab ikka nädalas kolm korda vähemalt tegema.) Aga mu veresuhkrud on imeväel nii stabiilsed, et ma olen pahatihti mõelnud, et no kurat, mu glükomeeter peab katki olema, mul ei saa nii normaalne suhkur olla pärast söömaaega, arvestades, et enne ma ei tundnud end sugugi halvasti. Mis võib ka tähendada, et mu enesetunne ei ole enam nii selgesti loetav kui varem oli, sest ma olen juba nii palju aastaid haige olnud! :O Eiii.....
Igatahes, keha harjub oma uue rütmi ja režiimiga ning niipea kui ta harjunud on, on mul rohkem energiat ja kaovad (tegelikult juba ongi kadunud) söömapuhangud, sest nüüdsest on veresuhkrud stabiilsed, rakud ei tunne äkknälga ja mul pole ka ajuvabasid söömatuure, mida üks mu idioot endokrinoloog buliimiaks pidas. NO ON LOLL! >:(
Käisin ka natukese aja eest Eestis. Nägin uusi kutsikaid ja kassipoega ja seda, kuidas Marco-Linda jälle suitsetab ning esimest korda isegi vesipiipu tõmbas. Uskumatu. Käisin esimest korda elus ka Setomaal, nägi välja kui suvaline koht kuskil kesk-Poolas aga savi, vähemalt saab öelda, et olen settude pruunis rabajärvaris supelnud ja paatpiibutanud. Sõitsin ka katkise kummiga KTMiga. Vahva oli, käisin kruusa sees solberdamas sellega enne kui aru sain, et puruks sõidetud oli.
Ja nüüd peaksin paari päevaga oma kaks vabaainet religioonis ära tegema. Muidu on jama. Ning 5. juuli on Mari-Liisu ja Aigari pulmad. Fakk jee! Ning paar nädalat enne seda, 13 või 19 juuni, on Maili tähtaeg. Siis sünnib siia ilma uus väike poisslaps.
Palju õnne esimestele, palju õnne teistele ja palju õnne mulle! Elu on üsna lill!
Nii hea, mitmekesisem värk! Saab ehk mõne hea tutvuse ka juurde ja kui hästi kantseldada oskan, ehk siis on mõned noored emad veel minu teenusest huvitatud. Normaalne.
Kuskilt on mingid vanad tutvused ka jälle pinnale ujunud ja vestlused näevad alati umbes sellised välja, et pärast teada saamist kus ma elan ja kuidas töö ning kooliga läheb, tuleb mõningane paus ja siis möödapääsmatu küsimus - kas mul meest kah on? Aga äkki mul on mõni sõbranna, kel veel ei ole? Haha. Nojah, pole lolli küsimust vaid lollid vastused.
Olen hakanud oma tervise eest hoolt kandama sama moodi nagu oma vaimu eest. Lõpuks ometi. Vaim on nii toidetud aga keha mitte. Jama. Ühesõnaga, minu eesmärk on stabiilne veresuhkur.
Toitumisnõustaja käest saanud netileheküljed on andnud mulle mitte küll küllaldaselt informatsiooni aga täiesti adekvaatset, et seada paika oma uue toitumishajumuse alustalad. Ning senimaani on kõik ideaalselt töötanud! (Muidugi koos trenniga, seda peab ikka nädalas kolm korda vähemalt tegema.) Aga mu veresuhkrud on imeväel nii stabiilsed, et ma olen pahatihti mõelnud, et no kurat, mu glükomeeter peab katki olema, mul ei saa nii normaalne suhkur olla pärast söömaaega, arvestades, et enne ma ei tundnud end sugugi halvasti. Mis võib ka tähendada, et mu enesetunne ei ole enam nii selgesti loetav kui varem oli, sest ma olen juba nii palju aastaid haige olnud! :O Eiii.....
Igatahes, keha harjub oma uue rütmi ja režiimiga ning niipea kui ta harjunud on, on mul rohkem energiat ja kaovad (tegelikult juba ongi kadunud) söömapuhangud, sest nüüdsest on veresuhkrud stabiilsed, rakud ei tunne äkknälga ja mul pole ka ajuvabasid söömatuure, mida üks mu idioot endokrinoloog buliimiaks pidas. NO ON LOLL! >:(
Käisin ka natukese aja eest Eestis. Nägin uusi kutsikaid ja kassipoega ja seda, kuidas Marco-Linda jälle suitsetab ning esimest korda isegi vesipiipu tõmbas. Uskumatu. Käisin esimest korda elus ka Setomaal, nägi välja kui suvaline koht kuskil kesk-Poolas aga savi, vähemalt saab öelda, et olen settude pruunis rabajärvaris supelnud ja paatpiibutanud. Sõitsin ka katkise kummiga KTMiga. Vahva oli, käisin kruusa sees solberdamas sellega enne kui aru sain, et puruks sõidetud oli.
Ja nüüd peaksin paari päevaga oma kaks vabaainet religioonis ära tegema. Muidu on jama. Ning 5. juuli on Mari-Liisu ja Aigari pulmad. Fakk jee! Ning paar nädalat enne seda, 13 või 19 juuni, on Maili tähtaeg. Siis sünnib siia ilma uus väike poisslaps.
Palju õnne esimestele, palju õnne teistele ja palju õnne mulle! Elu on üsna lill!
Friday, April 26, 2013
Kool
Kuidas ma saaksin perearsti käest tõendi, et ma pean tervislikel põhjustel akadeemilise puhkuse veel võtma? Mul on selleks aega esimese septembrini.
Jätan bakatöö mõneks ajaks sinnapaika ja teen oma usuteaduskonna vabaained ära kenasti, ning siis hakkan arsti pärast muretsema. Jah.
Veal alt kõiki jälle. Ennekõike emmet ja Markot ja vanaema ja vanaisa ja Imbit. Teistel ongi parajalt poogen vist. Mul endal on ka savi. Ega mul kiiret pole selle lõpetamisega. Olekski hea, et kui ma muidu mingi C-D-E õpilane oin, et siis kui ma saaksin bakatöö ikka mingi A või B vähemalt. Tahaks küll nii palju vaeva näha, et seda saavutada. Talvel ongi parem õppida kui suvel ja kevadel ju. Pime aeg, juba vanarahvas teadis seda ja pühendas pimeda aja lugemisele ja eneseharimisele.
Lõppkokkuvõttes olen ma juba suur inimene ja ei pea teiste seatud rada pidi käima, vaid oskan natuke ka oma rada rajada. Sellest pole midagi, et ma nominaalajal oma asju ei lõpeta. Ega niisama naljapärast pole mõeldud välja need erinevad akadeemilised ja pikendused jne. Kuigi noh, ega neid ei PEA siis ju kasutama.
Miks ma ei suuda õppida? Ühe koha peal istuda ja õppida, lugeda ja kirjutada ja uurida. Mul on vaja sinna juurde nagu mingit tegevust. Ja üldse on nõme arvutiekraani jõllitada mitu tundi järjest. Ja foremost - on ju palju põnevamaid asju, mida teha, meelelahutuslikemaid asju. Isegi kodu asjaega tegelemine nagu nt lillede ümberistutamine on tunduvalt lõbusam. Huvitav suisa.
Ühesõnaga - minu bakalaureuse lõpetamine lükkub veel poole aasta võrra edasi. Jah.
Kuidas ma seda vanaemale ütlen... See on minu asi, mitte tema, nii ütlengi! :D Ei... Põleks sõpru ega perekonda, oleks asi ikka nii palju lihtsam. Kedagi ei kotiks, mis toimub.
Igatahes. Usuained ja arst! Ja kui jõuab siis baka kah millalgi!
Jätan bakatöö mõneks ajaks sinnapaika ja teen oma usuteaduskonna vabaained ära kenasti, ning siis hakkan arsti pärast muretsema. Jah.
Veal alt kõiki jälle. Ennekõike emmet ja Markot ja vanaema ja vanaisa ja Imbit. Teistel ongi parajalt poogen vist. Mul endal on ka savi. Ega mul kiiret pole selle lõpetamisega. Olekski hea, et kui ma muidu mingi C-D-E õpilane oin, et siis kui ma saaksin bakatöö ikka mingi A või B vähemalt. Tahaks küll nii palju vaeva näha, et seda saavutada. Talvel ongi parem õppida kui suvel ja kevadel ju. Pime aeg, juba vanarahvas teadis seda ja pühendas pimeda aja lugemisele ja eneseharimisele.
Lõppkokkuvõttes olen ma juba suur inimene ja ei pea teiste seatud rada pidi käima, vaid oskan natuke ka oma rada rajada. Sellest pole midagi, et ma nominaalajal oma asju ei lõpeta. Ega niisama naljapärast pole mõeldud välja need erinevad akadeemilised ja pikendused jne. Kuigi noh, ega neid ei PEA siis ju kasutama.
Miks ma ei suuda õppida? Ühe koha peal istuda ja õppida, lugeda ja kirjutada ja uurida. Mul on vaja sinna juurde nagu mingit tegevust. Ja üldse on nõme arvutiekraani jõllitada mitu tundi järjest. Ja foremost - on ju palju põnevamaid asju, mida teha, meelelahutuslikemaid asju. Isegi kodu asjaega tegelemine nagu nt lillede ümberistutamine on tunduvalt lõbusam. Huvitav suisa.
Ühesõnaga - minu bakalaureuse lõpetamine lükkub veel poole aasta võrra edasi. Jah.
Kuidas ma seda vanaemale ütlen... See on minu asi, mitte tema, nii ütlengi! :D Ei... Põleks sõpru ega perekonda, oleks asi ikka nii palju lihtsam. Kedagi ei kotiks, mis toimub.
Igatahes. Usuained ja arst! Ja kui jõuab siis baka kah millalgi!
Monday, April 8, 2013
Inimmõistus.
Aeg-ajalt ei meeldi mulle teised inimesed. Mõnikord ei meeldi ma iseendale. Aga kõike rohkem ei meeldi mulle see, kui mina teistele ei meeldi. Mitte selle pärast, et ma olen nendega ei klapi, aga seetõttu, et nad arvavad, et ma olen miskit paha teinud. Närvi ajab sealjuures tõsiasi, et ma ei oska isegi vabandust paluda, sest ma ei tea miks see asi, mis tehtud on, paha on. Ja siis ma olen tekitanud teistes halva tunde, teised tekitavad minus halva tunde ja nii see nõiaring jätkub. Terve elu.
Miks on elu elamine ja eluga suhtlemine nii keeruliseks tehtud? Miks me iseendale keerulisust ellu aina juurde ja juurde toome? Kas meil on mingi alateadlik võitlusinstinkt, mis vajab rahuldamist? Tugevam jääb ellu jah, aga me ei pea end tugevamaks tegema teiste inimeste arvelt.
Emme ütles ükskord, et mina olen veel kandiline, aga teda on elu juba ümmarguseks lihvinud. Ilusti öeldud.
Millal ma ometi võtan eindale õiguse teiste peale pahandada? Ma ei taha alatasa asjadest aru saada. Tahaks ka, et mul oleks nii poogen kõigest. Aga ei. mingi teine lollakas instinkt tuleb esile. Mingu ära. Ma ei tahagi tead lihvitud saada. Nurgeline olla on hea äkki ikka. Komistan ja kriibin, teen haiget ja saan haiget. nii saab elada küll ju!
Ei... Loll elu ja ühiskond ei anna sugugi alla.
Mina ka mitte.
Miks on elu elamine ja eluga suhtlemine nii keeruliseks tehtud? Miks me iseendale keerulisust ellu aina juurde ja juurde toome? Kas meil on mingi alateadlik võitlusinstinkt, mis vajab rahuldamist? Tugevam jääb ellu jah, aga me ei pea end tugevamaks tegema teiste inimeste arvelt.
Emme ütles ükskord, et mina olen veel kandiline, aga teda on elu juba ümmarguseks lihvinud. Ilusti öeldud.
Millal ma ometi võtan eindale õiguse teiste peale pahandada? Ma ei taha alatasa asjadest aru saada. Tahaks ka, et mul oleks nii poogen kõigest. Aga ei. mingi teine lollakas instinkt tuleb esile. Mingu ära. Ma ei tahagi tead lihvitud saada. Nurgeline olla on hea äkki ikka. Komistan ja kriibin, teen haiget ja saan haiget. nii saab elada küll ju!
Ei... Loll elu ja ühiskond ei anna sugugi alla.
Mina ka mitte.
Subscribe to:
Posts (Atom)