Aeg-ajalt ei meeldi mulle teised inimesed. Mõnikord ei meeldi ma iseendale. Aga kõike rohkem ei meeldi mulle see, kui mina teistele ei meeldi. Mitte selle pärast, et ma olen nendega ei klapi, aga seetõttu, et nad arvavad, et ma olen miskit paha teinud. Närvi ajab sealjuures tõsiasi, et ma ei oska isegi vabandust paluda, sest ma ei tea miks see asi, mis tehtud on, paha on. Ja siis ma olen tekitanud teistes halva tunde, teised tekitavad minus halva tunde ja nii see nõiaring jätkub. Terve elu.
Miks on elu elamine ja eluga suhtlemine nii keeruliseks tehtud? Miks me iseendale keerulisust ellu aina juurde ja juurde toome? Kas meil on mingi alateadlik võitlusinstinkt, mis vajab rahuldamist? Tugevam jääb ellu jah, aga me ei pea end tugevamaks tegema teiste inimeste arvelt.
Emme ütles ükskord, et mina olen veel kandiline, aga teda on elu juba ümmarguseks lihvinud. Ilusti öeldud.
Millal ma ometi võtan eindale õiguse teiste peale pahandada? Ma ei taha alatasa asjadest aru saada. Tahaks ka, et mul oleks nii poogen kõigest. Aga ei. mingi teine lollakas instinkt tuleb esile. Mingu ära. Ma ei tahagi tead lihvitud saada. Nurgeline olla on hea äkki ikka. Komistan ja kriibin, teen haiget ja saan haiget. nii saab elada küll ju!
Ei... Loll elu ja ühiskond ei anna sugugi alla.
Mina ka mitte.
No comments:
Post a Comment