Tujud

Oslos hakkas ometi vihma sadama. Eile lõi paar korda vaikset välku ka. Nii tore.
Mu tuju on viimsed nädal aega eriti jama olnud. On nagu igav, aga midagi teha ka ei taha. Tahan ainult tagasi eestisse sõprade ja pere juurde. Ilus eesti, nii kauge ja kättesaamatu, eriti suviti.
Vihm jäi juba järgi, sadas umbes kolm minutit. Igav. Isegi õlu ei aita. Ega piip.

Panin oma esimese leiva, enda tehtud juuretisega hakkama eile. Tundub, et sellest siiski ei saa asja. Varsti läheb ahju kah. Siis teab.

Peaks hoopis bakatööd kirjutma. Ei ole tuju.
Vihkan oma tööd. Vist suve ja puhkuste pärast, sest siis on seal igav ja nõme. Kuigi külalised on lahedamad.

Oh, müristab!

Hakkan jälle küpsetama. Rukkileiba ja kaneelirulle.

Sõbrannade armuelu

Käisin 5. juulil sõbranna pulmas. Ta on minuga sama vana. Ja ta abiellus. Minu teine sõbranna, kes on ka minuga sama vana, sai 5. juunil lapse. Minu kolmas, neljas, viies ja kuues sõbranna on olnud oma mehega suhtes kaks kuni kuus aastat. Päris hull. Isegi mu 18-aastane õde on nüüd suhtes, juba kaks nädalat. Mul on üksainus vallaline sõbranna alles. Ja me oleme kõik umbes 24 aastat vanad.

Kas nii ongi?

Kui nii ongi, siis pole me eelmisest generatsioonist sugugi maas. Esimeste laste saamine ja abielud ning kooselud algasid ka tol ajal selles vanuses. Oma vanemate ja sõprade vanemate näitel muidugi.

Igatahes veider, et selles noores eas on pea kõikide mu sõbrantside suhteseis hõivatud.

Äärmiselt huvitav on ka see, et kõik on endale sellised mehed hankinud, kes ka nende sõpradele meeldivad. Kõik on nagu vinks-vonks. Nii et ikkagi loeb hullupööra, kas mu kaaslane saab mu sõpradega läbi või ei.

Mul on toredad sõbrad ja neil on toredad sõbrad, kõik on toredad, juhhei!