Kool

Kuidas ma saaksin perearsti käest tõendi, et ma pean tervislikel põhjustel akadeemilise puhkuse veel võtma? Mul on selleks aega esimese septembrini.
Jätan bakatöö mõneks ajaks sinnapaika ja teen oma usuteaduskonna vabaained ära kenasti, ning siis hakkan arsti pärast muretsema. Jah.
Veal alt kõiki jälle. Ennekõike emmet ja Markot ja vanaema ja vanaisa ja Imbit. Teistel ongi parajalt poogen vist. Mul endal on ka savi. Ega mul kiiret pole selle lõpetamisega. Olekski hea, et kui ma muidu mingi C-D-E õpilane oin, et siis kui ma saaksin bakatöö ikka mingi A või B vähemalt. Tahaks küll nii palju vaeva näha, et seda saavutada. Talvel ongi parem õppida kui suvel ja kevadel ju. Pime aeg, juba vanarahvas teadis seda ja pühendas pimeda aja lugemisele ja eneseharimisele.

Lõppkokkuvõttes olen ma juba suur inimene ja ei pea teiste seatud rada pidi käima, vaid oskan natuke ka oma rada rajada. Sellest pole midagi, et ma nominaalajal oma asju ei lõpeta. Ega niisama naljapärast pole mõeldud välja need erinevad akadeemilised ja pikendused jne. Kuigi noh, ega neid ei PEA siis ju kasutama.

Miks ma ei suuda õppida? Ühe koha peal istuda ja õppida, lugeda ja kirjutada ja uurida. Mul on vaja sinna juurde nagu mingit tegevust. Ja üldse on nõme arvutiekraani jõllitada mitu tundi järjest. Ja foremost - on ju palju põnevamaid asju, mida teha, meelelahutuslikemaid asju. Isegi kodu asjaega tegelemine nagu nt lillede ümberistutamine on tunduvalt lõbusam. Huvitav suisa.

Ühesõnaga - minu bakalaureuse lõpetamine lükkub veel poole aasta võrra edasi. Jah.
Kuidas ma seda vanaemale ütlen... See on minu asi, mitte tema, nii ütlengi! :D Ei... Põleks sõpru ega perekonda, oleks asi ikka nii palju lihtsam. Kedagi ei kotiks, mis toimub.

Igatahes. Usuained ja arst! Ja kui jõuab siis baka kah millalgi!

Inimmõistus.

Aeg-ajalt ei meeldi mulle teised inimesed. Mõnikord ei meeldi ma iseendale. Aga kõike rohkem ei meeldi mulle see, kui mina teistele ei meeldi. Mitte selle pärast, et ma olen nendega ei klapi, aga seetõttu, et nad arvavad, et ma olen miskit paha teinud. Närvi ajab sealjuures tõsiasi, et ma ei oska isegi vabandust paluda, sest ma ei tea miks see asi, mis tehtud on, paha on. Ja siis ma olen tekitanud teistes halva tunde, teised tekitavad minus halva tunde ja nii see nõiaring jätkub. Terve elu.

Miks on elu elamine ja eluga suhtlemine nii keeruliseks tehtud? Miks me iseendale keerulisust ellu aina juurde ja juurde toome? Kas meil on mingi alateadlik võitlusinstinkt, mis vajab rahuldamist? Tugevam jääb ellu jah, aga me ei pea end tugevamaks tegema teiste inimeste arvelt.
Emme ütles ükskord, et mina olen veel kandiline, aga teda on elu juba ümmarguseks lihvinud. Ilusti öeldud.

Millal ma ometi võtan eindale õiguse teiste peale pahandada? Ma ei taha alatasa asjadest aru saada. Tahaks ka, et mul oleks nii poogen kõigest. Aga ei. mingi teine lollakas instinkt tuleb esile. Mingu ära. Ma ei tahagi tead lihvitud saada. Nurgeline olla on hea äkki ikka. Komistan ja kriibin, teen haiget ja saan haiget. nii saab elada küll ju!
Ei... Loll elu ja ühiskond ei anna sugugi alla.
Mina ka mitte.