Täna varahommikul sain sõbrannalt sõnumi, et tal on lõpuks sündinud poeg. Gregor, 4,772 kg, keisrilõige. Ma olin nii rõõmus, et mitmeid minuteid lihtsalt nutsin õnnest oma voodis, pidin niikuinii 10 min pärast ärkama, et tööle minna.
Päev otsa ei saanud nutumaiku suust ja kõikidele, keda nägin, pidin kilkama, et uus laps on siia ilma sündinud. Minu korda pühkisin pisaraid enda naeratava näo pealt.
Pärast tööd köisin korraks spordipoes ja kähku raamatukogus ja siis läksin laste riietepoodi hängima ja ostsin sealt umbes 400 noki eest lahedat tavaari. Mingid sipukate sarnased ajsjad "I am the king", tsiklitega pidžaama, sinise-ruudulise soni, musta kapuutsiga pusa ja ruudulised pikad püksid, suht punk. NII ÄGE!
Nüüd proovisin Mailile helistada, ei võta vastu ja saadab sõnumi, et on intensiivis. Ilmselgelt, loll mina. Aga kui ma rääkisin talle, et igal võimalusel pisara poetan, siis lubas mulle ehk õhtul isegi skaibis last näidata. Oh seda õnne ja rõõmu! Ma oleksin tõesti nagu ise hoopis emaks saanud!
Ma olen nii õnnelik, rõõmus, nii sillas ja ei oska ennast üldse muudmoodi väljendada. Mul on nii hea meel, et on sündinud laps, keda on pikalt ja pikisilmi oodatud heasse ja armastavasse perekonda, kes ka on perekond. Vanematele, kes seda poisipõnni igati väärivad ja temast tubli mehe kasvatavad. Mul on siiralt nii hea meel ja nii rõõmus olla, et no ei saa neid lolle pisaraid tagasi hoida.
Ma kahtlustan natuke ikka emainstinkte ka. Jube kihk on minna ja seda last kaisutada. Aga kust need tunded tulevad? Minu alateadvusest, mis ütleb mulle, et ma olen ise ka küps emaks saada ja miks ma seda juba ei tee, ma ju ootan!
No aga ma tahan ka sellist pere-asja nagu Mailil on, enne kui sünnitama hakkan. KUI kaua see siis aega võtab ka? "Julged ja tugevad mee-heed, kus te olete?"
