Täna on see päev, kus mu suur ja ilus armumull lõhkes, kui reaalsus otsustas mu paari minutiga väga ränga ja kajava raksuga jälle mõistusele kutsuda.
Olen siis rahulikult Pikamäel, oma kodude kodus ja valmistun saekaatrisse tööle minema (kaigaste teritamine, skoor) kui saan oma õppekorraldusspetsialistilt kirja, et kuigi ma tahan praegu akadeemilisele puhkusele minna, ei saa ma seda vormistada semestri algusest vaid kõige varem praegusest kuupäevast kaks nädalat tagasi. Seega, kuna ülikooli silmis ma olen kodu aeg õppinud ja nende kalleid ressursse kasutanud, siis ilmselgelt pean ma ka õppemaksu maksma. Esimene maksetähtaeg oli 15. märts ja kui ma selleks ajaks oleksin akadeemilise puhkuse taotluse teinud, SIIS ma jah oleksin õppemaksu maksmisest pääsenud, aga kuna nüüd on kell juba nii palju, et teisest maksetähtajast on ka kõvasti aega möödas (15. aprill), siis mul veab hoopistükkis kui mu võlg inkassosse ei lähe. Haah! nalja nabani!
Igatahes. Minu edasised variandid on sellised: a) ma võtan end kokku ja õpin maikuuga kõik nelja kuu ained selgeks ja kuu lõpus teen eksamid ilusti ära, raha maksmiseks koostan maksegraafiku, sest mul EI OLE kuskilt võtta 958,67 euri korraga, et ära maksta, või b) ma leian arsti, kes on nõus mulle kirjutama arstitõendi selle kohta, et ma olen veebruaris nii rängalt haigestunud, et ma ei olnud võimeline terve semestri vältel õppetööst osa võtma. Isegi mitte akadeemilise avaldust varem sisse andma. Hahaa! SIIS ma ei peaks õppemaksu maksma. Need on ainsad kaks varianti, mis vähegi kaalumist kannataksid.
Kuna b valik on piisavalt totter ja samas ka mõttetu, otsustasin esimese variandi kasuks. Ma hakkan veel täna julmalt oma õpingutega tegelema. Vene keelt tuupima,
"Adolescence"'i lugema ja konspekteerima IGAL vabal hetkel,
inglise keele kõrgtasemel grammatikaga tutvuma,
perekonnaelu ökoloogia ja eetika eksam ja kodutöö maikuus võimalikult ruttu,
kolmas mai on euroopa ideede ajaloo järeleksam ("Mida mõtles Aristoteles armastusest?"),
Kristi Kõivu ainest osa võtmine on elulise tähtsusega, mis sellest, et ma olen esimesest neljast praktikumist puudunud ja seega talle võlgu juba neli referaati praksiteemalisi,
orienteerumine kirjandus- ja teatriteaduste alustes on ka hetkel võimatu,
vene keeles kaks kontrolltööd järele tegema ja kolmandaks valmistuma.
Pluss, selle aja sees pean ma veel:
hambaarsti käima mõned korrad,
norra, Oslosse endale töö leidma,
sutike norra keelt õppima,
insuliine varuma nii, et nad mul suvel Oslos otsa ei saaks järsku,
SW-ga väheke veel tegelema, et asi viisakalt lõpetada.
Nipet-näpet veel.
Ühesõnaga - keeruline. See on paras väljakutse. See tähendab seda, et ma päevad ja ööd ainult õpin, mis pole üldse võimatu, aga eeldab seda, et ma käitun nagu nohik ennemuiste. Sõbrad unustagu ma heaga ära! Kool ja kodu. Mis mulle meeldib tegelikult.
Ma olen ise endale selle sita kaela tõmmanud ja nüüd söögu ma seda sitasuppi siis. Sööngi. Ma ei nuta ega virise, see on mu omaenda viga ja ma kavatsen selle korda ajada. Mul on eesti riigile veel 90 000 eesti krooni võlga ka ja see on ilmselgelt minu võlg, mitte mu vanemate. See on see raha, mille eest ma peaksin õppima. Nii palju maksab minu bakalaureuse kraad. Kena.
On aeg hakata tegutsema. Haavu lakkuma asuda, sest ise nad ennast ei laku. Kui teed, siis tunnista, minna võtan täieliku vastutuse oma tegude eest ja ajad asjad joonde jälle.
Kui asi kätte võtta, polegi nii hull!
Nii et õndsad tööpäevad ja töine mai - COME! I've been waiting for you!
See on see karma. Ma olin kuu aega norras, Stavangeris laisklemas. Nüüd sain vitsad. Karma is a bitch.
Life is a bitch
and then you die,
so fuck the world
and let's get high!
